Praegu kasutatakse enamikus linna gaasijuhtmetes endiselt traditsioonilist isolatsioonikihi korrosioonivastast meetodit, et kaitsta terastorusid korrosiooni eest. See meetod ei ole mitte ainult ebausaldusväärne, vaid ka füüsilise kahjustuse korral kalduvus korrosioonile. Seevastu katoodkaitse ja isolatsioonikihi kaitse kombinatsioon võib oluliselt vähendada torujuhtmete hoolduskulusid ja parandada korrosioonivastast toimet, saavutades seeläbi eesmärgi parandada gaasivarustuskeskkonda ja pikendada torujuhtme eluiga, nii et gaas torujuhe võib töötada säästlikult ja usaldusväärselt.
Kuigi välisel toiteallikal on terastorule tugev kaitsev toime, on terastoruga külgnev metall ja seadmed samaväärsed anoodiga ja hävivad kaitsevoolu puudumise tõttu. Sel põhjusel kasutatakse linna gaasiterastorude kaitsmisel sageli ohverdava anoodi katoodkaitse meetodit, et saavutada terastoru ümbritsevate muude metalltorustike kaitse. Tavaliselt ühendatakse gaasiterasest toruga primaarelemendi moodustamiseks metall, mille elektroodipotentsiaal on negatiivsem kui gaasiterasest toru. Praegu on anood samaväärne metalliga, millel on negatiivsem potentsiaal kui gaasiterasest toru, ja korrosioon kandub üle ja katood on tõhusalt kaitstud. Ohveranoodidena kasutatavad materjalid koosnevad tavaliselt sulamitest, nagu magneesium, alumiinium ja tsink. Sellel kombinatsioonil on parem vooluvõimsus ja parem kaitseefekt gaasiterasest torudele.